Sleep now under my skin

Täna alustasin Kakuga. Panin valmis ja plaanisin kerge metsaskäigu teha. Läksin üles mäeotsa ja alt nurgast metsa sisse.. või õigemini tahtsin minna, aga kuna kaunid kitsekesed kõrge heina seest ka sinna suunas plagama pistsid, siis Kaku jõllitas neid ja ei olnud nõus enam edasi minema. Eks ma siis võtsin ta käekõrvale ja jalutasime koos metsatukka sisse. Sealt edasi jätkasin rahulikus traavis. Alguses kartsin küll, et üksinda metsa minnes jookseb ta nagu viimane kraana, endal seljalihased tagurpidi, aga minu imestuseks oli ta terve aja väga, väga mõnusalt kergelt kontaktis! Mitte rullis ega midagi, vaid mõnusalt ette sirutatult ja jooksis hästi läbi selja, stabiilses rütmis. Saime nii mäest üles kui ka alla minna ühtlaselt (vahelduva pidurikasutusega) seega ta üllatas mind sellessuhtes küll igati positiivselt. Ühe teekese peal oli aga kohutav tormine meri, kus elas mitu Loch Nessi ja muid koledaid asju, seega sealt me küll üle ei saanud ju minna.. ehk siis oma kabjakest ta poriloiku ei pista, kaklesin mis ma kaklesin, ei hakanud teda üle võlli keerama päris ja lõpuks läksin ikkagi kõrvalt. Tegin kerge tiiru ära ja läksin sama teed tagasi. Kodu poole minnes ta küll oli nõus lombile lähemale minema, aga sisse astumine ei tulnud kõne allagi... ma ikka puiklesin temaga seal tükk aega, aga kui juba tekkis kerge oht, et ta võib eest püsti ajada (ta pole seda mitte kunagi teinud! üleüldse pole mingit erilist vastuhakku sooritanud) siis lõpetasin ära, sest seda kommet meile küll vaja ei ole.

Tegin ühe väikse lõigu galoppi ka vahele ja mäeotsas paar korda turnisin väiksemast küljest. Seal oli ka pisike lomp, aga see polnud nii hirmus (loe: piisavalt väike, et üle hüpata).

Brooklyn oli endale näopeale väikse haava tõmmanud, seega päitsed pähe ei hakanud panema. Tohterdasin teda ja lasin spreid ka peale, super terve närvikavaga hobune sellessuhtes, et polnud mingit probleemi selle vusina ja susinaga. Katsetasin erinevaid sadulasobitamisvariante jälle ja selle traavitamisega sai ta oma trenni tehtud ka.

Lanzikut kiusama väga ei hakanud, püüdsin ta kinni, natuke sügasin ja puhastasin ja lasin minna, ei hakanud isegi aiast välja võtma teda.

läbitud km oli 5,5
durationit venitas see kemplemine "hirmsate kitsedega" ja koledate lompidega ( kokku ca 20min ikka, kui mitte rohkem) ning see tõmbas ka keskmise kiiruse alla.. aga egas rännakusõitjaid meist vist ikka ei saa