Carried by the evening wind

Alustasin Lanzikuga. Koplis kättesaamine oli täna kehv, aega läks, aga õnneks sai asja ka. Puhastasin ja kraapisin boksis vihmavett seljas maha ja panin sadula selga. Lasin platsile lahti ning mitte mingit protesti ei järgnenud. Küll aga provotseerisin teda mõned korrad üles-alla hüpates ning kuna see oli ju maailma kõige hirmsam asi, siis pärast seda uuesti kättesaamine oli paras pähkel. Õnneks mul kannatust jagus ja lõpuks olime jälle temaga sina-peal. Jalutasin natuke käekõrval, võtsin boksis lahti ja preemiaks andsin veidi müslit, ise samal ajal nööriga esijalga sikutades. Täitsa leplik oli sellessuhtes.. saab ehk varsti ikka sepa ka kutsuda, ikka väga hädasti oleks vaja värkida.

Järgmisena võtsin Brooklyni. Proovisin nelja varianti sadulasüsteemi talle (paksu pehmendusega ja ilma, kaks erinevat sadulat). Üks juba peaaegu, et oli.. aga mitte päris, seega ilmselt tuleb ikka sadulaotsingutele asuda.

Elu ikka õpetab ka.

Arvasin, et valgete krõbisevate põhukottide teema on meil ammendatud, sest eelmine kevad saime justkui nendega ühele poole ja siis lubas ta ka ratsaniku endale selga. Tõestas ta aga hoopis vastupidist – sammus ja kerges traavis oli kõik okei, aga kui ta kogemata ühe küljega vastu takistuse posti läks, pani ikka korraliku rodeo maha küll. Olin tegelikult ise jumala õnnelik, et ta nii tegi, sest järelikult on mul maast ikkagi veel midagi teha. Tõin sedelga ja kinnitasin need kotikesed paremini kinni. Suurt protesti enam ei tulnud, aga eks ta ehmus ja kiirendas ikka, kui põhuratsanikud „ohtlike“ kohti puutusid ( laudjas näiteks). Jalutasin ta maha ja jätsin boksi jahtuma.

Kakuška oli väga, väga hea. Mõnusalt paindus, stabiilselt terve trenn kontaktis ja pidurid olid täitsa olemas. Galopis lasi hoida ühtlast tempot ja oli igati hea sõita. Kuna vihma kallas terve päev justkui oavarrest, siis sõitsin liivaplatsil. Panin ühe 80cm lattaia ja pisema risti püsti. Läksin rahulikult traavis ristile peale ja viimasel hetkel pani ta täiega blokki. Poleks nagu tõrkunud vaid pigem nagu ehmatanud enne takistust, vastikult järsult tegi seda. Lõpuks sain ikka mõlemalt poolt ilusti tuldud ja läksin mõnusas galopis lattaeda.. või noh, oleksin läinud, kui ta jälle tõrkunud poleks. Teise korraga võtsin sääred tugevamalt ümber ja surusin üle ning siis veel paar korda mõned hüpped peale, nii kindluse mõttes. Täitsa tubli lontu oli, aga seda, miks ta tõrkus, ma küll ei tea..

Heleni jalutas jälle Eksiga... ilma sadulata muidugi, sest hetkel ma ei tea mis selle ülekaalulise tõhuga peale hakata.