Puhus tuul ja tolmu tikkus silma õhtu eel, puiesteel

Alustasin Eksiga. Võtsin päitsed ja korde. Tegin muruplatsil mõlemale poole kordel traavi. Õnneks ümbrus oli tema jaoks kodune ja lõdvestas kenasti, seega lasin ainult paar ringi joosta. Panin ta tallis valmis ja sõitsin temaga üle pika aja. Tegin sammu, peatusi ja mõlemale poole veidi traavi ka. Peatused olid väga head, jooksis ja astus väga lahtise sammuga, sirutas, lõdvestas ja puristas. Tegin vähe, aga poni oli väga viks ja viisakas.

Brooklyni panin korraga valmis. Seekord võtsin Lemetexi ja panin Kaku valtrapi ( Sadula all on selline õhuline paksendus). Tegin muruplatsil kordet. Palju üleminekuid ja kummalegi poole üks galopitõste. Peale seda ronisin selga ja sõitsin natuke sammu ka. Oli selline nagu alati, võibolla natuke rohkem kangutas vastu, kui peatust küsisin aga samas ei ole temaga valjastega viimased korrad teinud ka, ehk sellest. Elu oli armas ja traavi küsima ei hakanud.

Lanziku võtsin aiast välja ja Kredo moraalsel toel jalutasime muruplatsini ja tagasi. Kõik oli hirmus, korises iga asja peale ja inimese omaruumist ei tea see hobune küll mitte midagi veel aga kokkuvõttes läks kenasti.

Kakuga sõita lihtsalt ei jaksanud..võtsin nööri, hüppasin koplis selga, tegin mõned ringid sammu ja traavi ja kogu meie trenn. Ideaalis ma piiraks homme muruplatsi ära ja prooviks seal temaga sõita... aga ma kardan, et see plaan läheb mul luhta nagu alati.

Appie von Konn elas ka ennast kordel välja..kevad, kevad :)

mu hobune on kosmonaut
tähtedele lähemale