Piirasin liivaplatsi lintidega ära ning võtsin Kaku. Sõitsin ainult nööriga ja põhirõhk oli peatustel. Põhimõtteliselt saab teda ainult istakuga väga hästi peatada, aga.. seda ainult siis, kui tal tuju on. Märguanne on selge ning reageerib sellele koheselt, kui oleme väravapoolses servas. Peatust saab sooritada kenasti isegi väga aktiivselt sammult, kuid platsi tagantnurgast värava poole sammudes ei ole tal mõnikord sellist nägugi peas, et ta võiks nüüd peatada, pigem lisab sammule kiirust juurde ja tuimalt ignoreerib minu antud märguannet. Voltidega on sama lugu. Vahel reageerib sääre märguandele, vahel mitte. Edasi oskab ta küll väga hästi minna ning galopitõste ilma suurema ettevalmistuseta kohapealt poleks mitte mingi probleem (mis ühtlasi on mulle meeltmööda- reageerib säärele kergelt, alguses oli ta võrdlemisi tuim).
Natuke pusisin veel nende üleminekutega ning kasutasin nööri abi ka kui tarvis.
Traavis lasin tal joosta pigem aktiivse sammuga. Hobune ise lõdvetas, viis kaela kenasti alla ja üldiselt suutsin teda isegi suurel ringil hoida. Üleminekud traavist sammule üldiselt on paremad, kui sammust peatuseni aga eks ta vahel ignoreerib mind ka traavis.
Proovisin mõned voldid ka teha.. ta oli täna kohe eriti ignorant. Tegin seni, kuni saavutasin oma tahtmise ja proovisin ühe galopitõste ka. Leekis alt minema korraga, seega võtsin traavi ja tegin ühe ringi rahulikku galoppi ning peale seda mahajalutuse.
Võtsin Brooklyni ja lasin liivaplatsile lahti. Harjutasin häälkäsklustega üleminekuid- ta oli nii tubli!
Sammust traavi, traavist galoppi, galopist traavi, traavist sammu ning siis enda juurde kutsumine- mitte mingit probleemi ei olnud. Pärast ronisin pakule, meelitasin ta nämmitükiga sinna kõrvale ja natuke kõhuga kõõlusin ja hüppasin üles alla tema kõrval. Tal ei olnud sellest sooja ega külma. Selga ronima aga ei hakanud, sest polnud ühtegi varustusejuppi käepärast.
Eksit oleks tahtnud samamoodi jooksutada, aga ma ei jaksanud enam kahte rida linti vedada ning üks rida teda kohe kindlasti kinni ei pea.
 |
| foto: Kaisa Hurt |
No comments:
Post a Comment