All along the western front

Heelika tuli täna külla, seega oli põhjust hobune saduldada. Alguses proovisin ise natuke Košaga liivaplatsil. Ilm oli väga-väga tuuline ja hobused olid kõik väga äksi täis. Natuke oli närviline ja oli veidi raskem sõita aga kui enam vähem juba toimis, siis andsin Heelikale edasi. Läksin püüdsin oma Valge Laeva koplist ja ronisin talle selga. Plats sai piiratud seega 'parellitasin', sest ta oli niiii mudane... ei vaevunud seda kõike maha küürima. 

Alguses tundus kange ja halb aga kokkuvõttes oli ikka väga mõnus. Lõdvestas ette-alla, lasi täitsa volte teha normaalselt, üleminekud olid okeid ja kaks väikest törlömpsu tegime ka. Lasin ta korraks lahti ja siis jooksis galoppi ka, seljas ei hakanud tegema, võhma tal ka väga polnud. Tark hobune traavitas ise ringi ja tegi ise endale korraliku mahajalutuse. (Üldiselt kui lahti lasta nad, siis otsivad sobiva koha ja parem seisaksid aga ta täitsa vabatahtlikult jalutas suuri ringe)
Heelika tegi ka mõne väikse hüppe ja lõpetasime nendega ära.
Panin väikse risti ja lasin Lanziku sinna lahti. Koša seisis platsikeskel ja natuke jooksutasin ja mõned hüpped lasin ka teha (piltide ja video jaoks). Täitsa tubli väike hobune on.

Heelika natuke tegi Appiega ka ja siis oli üsna kõik, noori ei hakanud kiusama ja kell kiskus ka juba õhtusse ära.