Sammus painutasin palju, hästi kerge oli eest, peatas ka kenasti. Traavis rutiin jätkus- painutused, üleminekud ja hobune jätkuvalt hea. Küll aga on ta viimasel ajal hakanud agressiivsemalt suulist närima, mis mulle väga ei meeldi. Vaatan, proovin mõnd teist suulist, et kuidas siis sellele reageerib.
Galopp oli alguses halb, selline kange ja hakkas ratsmele vastu. Tulin ühte kiletakistust, mille ta ületas lihtsalt suurema galopisammuga ja üritasin teda enne ning peale seda võimalikult enda alla saada. Lõpuks täitsa toimis ja selle ilusa galopiga ma siis lõpetasingi.
Brooklyni lasin "korderingi" põhukottidega lahti. Alguses viskasin üle selja, aga kuna tal nendest polnud ei sooja ega külma, mõtlesin vähe ekstreemsemalt teha. Lasin need täitsa rippu, nii, et nad segasid ja tillerdasid teda jalgade juures ja kõhuall (noh, juhuks kui ratsanik jalgupidi jalusesse kinni jääb ja järgi lohiseb vm). Alguses korraks võpatas, aga üsna pea harjus ära ja jooksis probleemivabalt, nagu ikka.(Olen päris kindel, et nii mõnigi korralik ratsahobune sellise asjaga ei nõustuks või nii kergelt ei lepiks, kasvõi näiteks Kaku) Loopisin neid talle veel kõhualla ja tegin veidike ohjamist ka meeldetuletuseks otsa. Päris kenasti peatas ja keeras, ka traavis. Enam ei jookse nagu kaelkirjak vaid annab "ratsmekontaktile" (ehk siis ohjadele) kergelt järgi ja toob pead sealt pilvedest täitsa vabatahtlikult alla.
Eksit tahtsin ka piinata. Kuna ma oma sadulaarsenali kahe uue mudeli võrra täiendanud olen, siis mõtlesin, et nii kindluse mõttes prooviks ikka neid kõiki talle selga. Noh, egas ta alla võtnud küll ei olnud ja sadulad olid ikka väga kitsad talle, ei andnud mitte ühtegi mitte kuidagi moodi selga pigistada talle.
Panin talle ka neid valgeid kotte selga ja viskasin kõhualla, aga ta astus selle peale ja vaatas selline näoga, et "möh? mis nüüd on?"... ehk siis, teda ei huvita, mis on ainult tore :)
Lanzikule sain koplis pai teha ja leiba anda, sellega asi piirduski.
No comments:
Post a Comment